Alaviidid kannatasid enam kui kuue ulatusliku veresauna all, millest silmapaistvaim toimus 1218. aastal, kui nad saatsid Sinjari mäe emiirile prints Makzun Sinjarile abipalve, et see päästaks nad Süüria rannikul, eriti Latakias ja Baniases, kus nende vastu kogunesid ajubiidide armeed ja mõned Nizari sekti kuuluvad rühmitused, keda sel ajal tunti palgasõduritena. 

Teine veresaun toimus 1516. aastal Osmanite käes Selim I valitsemisajal Aleppo Telli piirkonnas, kus alaviitide pead kuhjati küngaste kujule, et Osmanid alaviitide sekti hävitada. Mõned neist ja need, kes ellu jäid, põgenesid aga oma sugulaste juurde Süüria ranniku mägedesse, kus nad jäid tagakiusamise ja uute veresaunade kartuses varjule sadadeks aastateks. 

Kolmandad veresaunad kestsid aastatel 1860–1925 Osmani impeeriumi viimastel aastatel, mil Türgis ja Süürias suurenes etniliste ja usuliste rühmade tagakiusamine. Neist silmapaistvamate hulgas olid 1915. aastal toimunud suured veresaunad armeenlaste, süürlaste, kaldealaste, assüürlaste ja alaviitide vastu, kus ohvrite arv ületas 5 miljonit kõigist mainitud ja teistest rühmades. 

Neljas veresaun toimus 1964. aastal Süüria presidendi Amin al-Hafizi valitsusajal, täpsemalt Süüria Hama piirkonnas, kus rünnati alaviitide ja kristlaste külasid ning tapeti sadu nende elanikke, et viia piirkonnas läbi etnilist puhastust ja taastada Osmanite unistus ning Moslemi Vennaskonna võim.  

Viies faas kestis aastatel 1976–1983 ning seda juhtis samuti nn Moslemi Vennaskond Süüria presidendi Hafez al-Assadi valitsusajal. Nad viisid läbi süstemaatilisi veresauna arstide, inseneride, ohvitseride ja üliõpilaste vastu ning võtsid sihikule kõik haritud alaviidi tegelased. Selle tulemusel toimusid sündmused, mis hõlmasid suurtükiväekolledži üliõpilasi, busside pommitamist Masyafis ning kõigi alaviidi arstide ja inseneride mõrvamist Jablehis, Latakias, Tartuses, Baniases, Damaskuses, Homsis ja Hamas, keda nad kätte said.  

Neist viimane on 2025. aasta Süüria ranniku veresaun, mida oma tõsiduse tõttu nimetati sajandi veresaunaks ja milles tapeti kõigest 48 tunni jooksul tervete perekondade etnilise puhastuse käigus vähemalt 10 000 ohvrit. Selle panid toime Damaskuse valitsusega seotud rühmitused eesotsas Ahmed al-Sharaaga, lisaks Türgi toetusele, mis tuvastas kaartidel alaviitide viibimisalad, ning kohalike elanike, sunniitide ja türkmeenide abile. Lõpuks pole ühtegi alaviitide vastu suunatud veresauna toimepanijat iidsetest aegadest kuni tänapäevani vastutusele võetud ja keegi pole neile õiglust jalule seadnud. Pigem sepitsesid juhid nende vastu vandenõu, isegi rahvusvaheliste huvide varjus.